Ma olin vait, ma ei rääkinud

Osa inimesi tähistab pärast surmasuust pääsemist oma teist sünnipäeva. Minu jaoks on 12.märts nagu teine sünnipäev, just sellel kuupäeval 2018.aastal tegin ma otsuse, et nüüd aitab! Kui ma praegu sellest kirjutan, siis pisarad voolavad, kui õudne see kõik oli.

Sellel nn saatuslikul päeval oli päev otsa terror, töö juures. Eelmisest õhtust oli riid, et tema arvates ostsin salaja sõbranna käest tema jaoks lühikese kleidi, ta ei uskunud, et selle niisama sain, pidin ära tõestama ja tõestasingi, oli jälle alandlik ning armas, käisime lõuna aeg koos söömaski ja mulle lõngu ostmas. Aga siis tuli uus tüli, riid algas sellest, et ma tahtsin sõbrannale Floridasse külla minna, see pidi olema kompromiss selle eest, et ma sõbranna pulma Hispaaniasse minna ei tohi, aga siis tema idee oli hoopis, et ma selle reisiraha asemel Haapsalusse korteri ostaksin, st et tema oleks mulle sissemaksuraha andnud ning mind endale teise laenu kaela võtnud.. Ma ei olnud sellega loomulikult nõus: "Sa oled minult kõik ära võtnud ja nüüd tahad reisimise ka võtta!" Järgnesid tõukamised, juustest tirimine, lõuast kinni võtmine, sain jalaga kõhtu, kui pikali maas olin, ähvardati rätikuga ära kägistada: "Sa pühi oma pisarad ära, rõve eit, ole õnnnelik, et ma sulle seda praegu ütlen, mitte lennujaamas!" Lühikokkuvõtte sellest tülist siis...

Vahel ma mõtlen, miks ma vaikisin, miks ma ei karjunud või miks ma ei rääkinud?! See kõik toimus ju tööruumides. Oleks ma lihtsalt oma kabinetist välja jooksnud ja RÄÄKINUD! Aga ma ei teinud seda, tal oli meeletu kontroll ja võim minu üle ning mul endal suur süütunne ning hirm. Ma ei tahtnud ju oma töökohta kaotada ja ma nii lootsin, et ta läheb sealt ehk ise ära nagu ta ise mulle kogu aeg kurtis kui väga ta kõike seal asutuses vihkab.

Aga ma olin vait, ma ei rääkinud. Ma täpselt ei mäletagi, mis oli see, mis mind ajendas sellel päeval lõpuks asjad kokku pakkima ja politsei poole jooksma...Tund aega oli veel tööpäeva lõpuni jäänud, ma lihtsalt pakkisin oma koti kokku, jätsin vist isegi kabinetiukse lahti ja läksin ilma sõnagi lausumata minema. Ma jooksin, jooksin elu eest vaadates pidevalt enda seljataha, et ta mul järgi ei oleks. Mäletan hästi, mis mul jalas olid, talvesaapad, mis ei olnud just jooksmiseks kõige mugavamad. Need samad saapad, mille peale ta mulle kord tänaval kord nii kõvasti peale astus, et tahtsin valust karjuda, aga ma olin vait, ma ei karjunud.

Jõudes politseijaoskonda küsisin ma juba tuttava ohvriabitöötaja järele, ma olin tegelikult 3 kuud tagasi sinna juba pöördunud, aga ta ju lubas end pisarad silmis ja suu lubadusi täis, et ta tahab end muuta, otsib abi, teeb kõike, et mind mitte kaotada! Aga tol päeval ma sain lõpuks aru, et ta ei muutu, see läheb aina hullemaks. Ma olin kõige selle juures omadega nii kadunud, murtud, haavatud ja ükskõik, mida ta tegi, ma olin vait, ma ei rääkinud. Ma ei mäleta enam, kuidas ma politseist pärast koju sain või mida ma kodus üldse tegin, aga tol öösel ma ei maganud, kella 5 aeg hommikul kirjutasin ülemusele kirja, kus selgitasin olukorda koos Olavi saadetud ähvardustega, palusin vaba päeva. Jumal tänatud, mu ülemus oli mega mõistlik inimene, jumal tänatud, mu töökoht jäi alles, lahkuma pidi tema, mitte mina!

Nüüd ma mõtlen, et kogu see terror saigi kesta just nii kaua kuni ma olin vait, ma ei rääkinud. Laura, kes just avaldas oma loo Eestimaa Naiste VIII Kongressil, ütles nii hästi, et vaikus tuleb murda! Nii ongi, ma murdsin vaikuse, ma hakkasin rääkima, ma kogusin julgust, tulin looga avalikuks ning tänaseks päevaks on see kõik vaid halb unenägu ning mida aeg edasi, seda vähem mõtlen nendele jubedatele hetkedele.

Enam ma ei ole vait, ma räägin ja endiselt on parim tagasiside minu jaoks see, kui mulle kirjutatakse, kuidas naised on suutnud oma elu enda kättesse tagasi võtta! Ka nemad on murdnud vaikuse, nad räägivad ja nende elud paranevad!

"Väike" meenutus siis sellest, mille eest ta siis reaalselt karistada sai. Veelkord, kui ma ei oleks kuupäevaliselt kõike üles kirjutanud, pildistanud, sinikaid fikseerinud perearsti juures, siis oleks jällegi sõna sõna vastu olukord olnud ning mees oleks suure tõenäosusega karistamata jäänud!